Wednesday, April 2, 2014

moldova

Maailma kõige ägedamad kümme päeva Moldovas. Nii palju mõtteid on jälle, et ei oska kusagilt alustada.

Meie eestlaste tiim koosnes minust, Liisist, Ukust, Oliverist ja Karl Erikust. Omavahel tundsime üksteist väga minimaaltselt, st mina olin ainult ühel õhtul saanud kokku Uku ja Karl Erikuga. Ma arvan, et me kõik oleme totaalselt erinevad inimesed (kuigi jõudsime järeldusele, et Liis on minu future-self), aga kuidagi juhtus ikka nii, et meist sai üks väga vahva Eesti pere. Või siis lihtsalt kamp hulle, aga vähemalt sai jälle palju naerda. :D

Kohe reisi algusest peale hakkas meil igal pool vedama, nii et lõpuks võisime selle peale lausa loota juba. Viini lennujaamas selgus, et üks Uku tuttav oli meile esimeseks ööks Chisinau kesklinnas korteri leidnud. Ööbimisest rääkides, siis Moldovasse reisides ei tasu mitte mingil juhul hotelli minna. Kesklinnas saab kortereid kamba peale rentida sama hinnaga, mis Viini lennujaamas süüa, samas kui hotellid on kallid ja haisevad. Chisinausse jõudes avastasime, et üks teine Uku sõbranna Alina oli meile vastu tulnud ja näitas meile esimesed kaks päeva linna ja elu. Üleüldse oli meil erinevatest kohalikest igal pool kohutavalt palju abi. Kõige rohkem ilmselt igasuguste hindade (nt takso) normaalseks kauplemisel. Omaette huvitav oli muidugi jälgida, kuidas mingi 50-eurosendise hinnavahe pärast venekeelset sõimu üksteise pihta pilluti. Üldiselt olid takso hinnad nagu ka kõik muu väga odavad ning ükski mootori-, õli- ega bensiinituli juhti sõitmisel ei häirinud. Põhiliseks sõiduvahendiks olid siiski marsutkad, mis peatusid igal pool ja maksid 3 leud (u 20 eurosenti) inimese kohta. Kohalikud ei viitsinud marsadele absoluutselt vastu ka tulla, nii et pidevalt peatusid need iga 10 meetri tagant, et keegi peale võtta. Siis istuti maha, saadeti raha käest-kätte bussijuhini, kes siis pileti samamoodi vastu saatis. Trollide peal käis piletite (2 leud) ostmine hästi pisikeste tädide käest, kes rahapaki ja piletirulliga täispressitud trollides edasi-tagasi sibasid.

Esimesel õhtul läksime hoolimata ööläbi kestnud reisist Alina ja tema sõbrannaga karaokeklubisse. Oli see alles elamus. Esiteks oli seal muusika isegi klubi kohta ebareaalselt vali. Teiseks suitsetati seal siseruumides (asja ei teinud paremaks see, et klubi asus keldris). Poodide ülimadalatest alkoholihindadest polnud klubis juttugi, nii et joogid maksid isegi rohkem kui näiteks Tartus. Muusikana lasti seal kõikvõimalikku vene ja moldova värki (või siis kui mõni meil tuntud lugu peale pandi, siis vahetati see ikkagi peale poolt minutit välja) ning selle taustal tantsisid ekstra lühikeste seelikutega tüdrukud ning vanad, kiilakad ja paksud mehed. Hirm tuli nahka kui üks neist viimastest meie laua juurde tuli ja nõudis, et ma temaga tahtsima läheks. Peale umbes viiendat "ei"-d ei nõustunud ta ikkagi lahkuda ja hakkas lauda kraapima... Selline ööelu siis. :D

Chisinaus endas olid paljud pettunud. Samas ma väga ei mõistagi, mida rohkemat Euroopa kõige vaesema riigi pealinnast ootama peaks. Minu jaoks oli kõik igatahes jube põnev ja uus ja huvitav, nii et eriti alguses käisin ringi ja klõpsutasin pilte nagu segane. Chisinaus see eriti probleeme ei tekitanud erinevalt näiteks Vodul lui Voda külast, kus kaamera tõstmise peale kohe selg keerati, ära joosti või sõimlema hakati. Chisinau kesklinna tänavad olid paksult rahvast ja igasuguse kraami müüjaid täis. Kõige kummalisem oli meie jaoks vist näiteks see, et tänavatel müüdi suurtes kogustes kõiksugu kodukeemiat, hambaharju jms. Kerjused aga kasutavad kerjamiseks kaalu, st istuvad oma kaaluga kõnnitee ääres ja lasevad inimestel 1 leu eest ennast siis kaaluda. Kõige harjumatum vaatepilt olid vist hulkuvad koerad, kes keset linna igal pool magasid või ringi luusisid ning minu arust väga kurnatud välja nägid.

Mis oleks üks reis ilma toiduta? Meie lemmikuks kohaks sai La Placinte, mis kujutas endast rahvuslike restoranide ketti. Põhimõtteliselt asuvad need Chisinaus iga nurga peal, nii et kokku jõudsime sinna vist vähemalt neljal korral ja pigem võiks kokku lugeda, mida me seal kõike ei proovinud. Enamasti tellisime lihtsalt hunniku asju, mille nimedest me rumeenia ja vene keeles vaevu aru saime ning hakkasime proovima. Esimesel õhtul kui olime oma yes-let's-order-everything suhtumisega kõhud täis söönud, saime aru, et moldovlastega väljas käies ei tule kunagi kõne alla, et nad ise kõike kinni ei maksa. Vaidlesime, mis me vaidlesime, aga nii oli. Igatahes maitses moldova toit ülihästi ja oli minu jaoks väga midagi uut. Selle kõrvale kuulus loomulikult ka Moldova suurim uhkus ehk nende vein, mida lõppkokkuvõttes jõime reaalselt iga õhtu. Peale selle proovisime eestlastena veel ka kohalikku õlut. Mina eriline õlleekspert pole, seega hinnata ei oska, aga kohalikud ütlesid, et see ei kõlba mitte kuhugi. Cricova veinikeldris käisime ka, mis asub endises kaevanduses ja on maailma suurim maa-alune veinikelder.

Pidevalt küsiti meilt, et kust me tuleme ja kui ütlesime, et Eestist, siis läksid kohalike näod enamasti ikka rõõmsaks. Seega on mingi samastamine ikka veel õhus. Vähemalt ühe asja kohta võin ma küll öelda, et nad on nagu Eesti. Neil on igal pool wifi! Ilmselt oli see kõige viimane asi, mida ma Moldovasse minnes oleksin uskunud.

Eraldi mainimist vajab kindlasti meie Transnistria reis. Projekti keskel oli ette nähtud üks päev Chisinaus. Kuna me aga olime juba linna omal käel üsna palju uudistanud, siis käskisime marsajuhil ennast bussijaamale võimalikult lähedal maha panna ja läksime oma teed. Varem olime kohalikega veidi konsulteerinud ka, kuid igaüks neist rääkis erinevat juttu, kas ja kuidas sinna saab. Esimese asjana pidime bussijaamas mingilt tüübilt 180 leu'ga külma saama, aga siis muidugi jälle vedas ja me leidsime endale tädi. Siit tarkusetera, et kui sul "tädi" ei ole, siis on Transnistriasse saamine väga raske. Kõigepealt aitas ta meil normaalse hinnaga piletid saada ja seejärel piiriületamiseks vajaliku paberi täita. Piiripunktis seletas ta meie eest, samal ajal kui me üldse aru ei saanud, kuhu minna või mida teha tuleb ning ülejäänud kohalikud meie üle naersid. Viimast ei vähendanud ka see, kui peale piiri esimeses peatuses targalt maha minema hakkasime kuni tädi meile teatas, et see ei ole Tiraspol. Sellest linnast ei osanud me vist tõesti mitte midagi oodata. Hirmus liigselt ebatervet tähelepanu äratada, jätsime oma kaamerad maha, mistõttu sealsed pildid on ainult telefoniga tehtud. Esialgu vahetasime endale kohalikke rublasid ja jalutasime niisama ringi ja otsisime mingit söögikohta, millest internetist lugenud olime. Olime lugenud kolmekäiguliste lõunate kohta, mis reaalsuses tähendas, et tüdruk leti taga viskas kõik, mille sa välja valisid ja ostsid mikrolaineahju ja andis siis plasttaldrikul sulle. Ilma noata muidugi nagu ka selles sööklas, kus me projekti jooksul sõime. Päris huvitav oli šnitsleid ja muid asju niimoodi süüa. Igatahes kui me Tiraspolis oma kõhud täis söönud olime, siis otsisime samast söögikohast wc'd. Üks lahke tädike juhataski meid kuhugi taharuumi, kust järjekordse elamuse saime. Esiteks oli wc lagi paksult hallitust täis. Teiseks polnud mitte kuskil näha prillauda ning vee peale tõmbamise nupp tuli ka kogemata ära. Edasi jalutasime kohalikku ülikooli, mis nägi seest korralikult nõukaaegne välja (koos sirbi-vasara märkidega muidugi). Ainus asi, mis 21. sajandi olemasolu reetsid olid kontoriustest paistnud arvutid (sellised suurte kuvaritega, nagu meil umbes 10 aastat tagasi olid). Edasi jalutasime jälle täiesti huupi ja jõudsime Kvindi tehaseni, mille juures asus pisike pood, kus müüdi kõikvõimalikku kohalikku alkoholi eriti odavalt (nt pudel viina maksis umbes 1 euro). Siis käisime veel kahes ühe toa suuruses toidupoes, ostsin ühe Eskimo ja läksime marsaga bussijaama. Seal ei olnud peaaegu mitte kedagi, nii et vaatasime tükk aega nõutult ringi, aga õnneks jõudsime siiski elusate ja tervetena Chisinausse tagasi.

Sama hull seiklus oli ilmselt ka meie viimane päev Chisinaus. Otsustasime oma projekti kohast päev varem linna tulla. Alguses mõtlesime Odessasse sõita, aga kuna bussijaamas sobiva sinnasaamise (ja veel enam, õigeks ajaks tagasitulemise) piletiga oli asi väga segane ning usaldusväärset pagasi ladustamise kohta tundus võimatu leida, siis jätsime selle plaani pooleli. Järgmisena tuli idee Rumeeniasse sõita. Kolm inimest soovitasid mingit linna piiri lähedal. Ainus probleem oli see, et keegi ei teadnud, kui kaugel see asub, ega polnud seal ka kunagi käinud. Seega läksime uuesti La Placintesse sööma ja mõtlesime, mida oma eluga edasi teha. Kõigepealt vaatasime sinna samasse korterisse, kus esimesel ööl olime, aga see oli juba kinni. Siis läks Uku kõrvalasuvast poest mingit türklast otsima, kellega ta eelmine kord juttu oli teinud, aga leidis hoopis mingi moldovlase, kes tahtis teada, kas Eestis rohelist tubakat suitsetatakse ja aitas meid takso peale. Mõtlesime, et läheme hotelli, kuigi see variant kellegile eriti ei meeldinud. Hotelli juures asus aga AIESECi kontor, nii et katsetasime oma õnne seal. Kohe läks lahti mingi tõsisem flashmob, kus inimesed Eestis ja Moldovas helistasid üksteisele ja organiseerisid meile majutust. Lõpuks otsustasime siiski järjekordselt korteri kasuks. Uku ja Karl läksid ühe tüdrukuga, keda me AIESECis kohtasime, sinna, võtsid korteri kahe peale ning meie läksime hiljem Liisi ja Oliveriga järgi. Kuigi Uku ja Karl üritasid meile mingit korralikku tünga teha ja käskisid meil prussakateks ja põrandalmagamiseks valmistuda, siis kohalejõudes selgus, et olime jälle üliodavalt eriti ilusa ööbimiskoha endale leidnud.

Igatahes. Tegelikult olime me ju Moldovas ühe projekti jaoks. See toimus Vodul lui Voda nimelises külas ning koos meiega olid seal veel kolm projekti, seega kokku oli meid üks 140-liikmeline rahvusvaheline seltskond. Meie põhiline seltskond olid leedukad ja hispaanlased, mina suhtlesin aserbaidžaanlas(t)ega ka. Muidugi võib vinguda külmade tubade ja alguses pakutud halva toidu üle, aga tegelikult oli kogu see aeg seal üliäge. Päeval tegime projektiasju või oli vaba aeg ning õhtuti tutvustati riikide kaupa ennast ja jagati oma sööki-jooki, peale mida oli alati pidu peaaegu hommikuni välja. Ma usun, et inimesena õppisin selle aja jooksul nii mõndagi. Suhtlesin rahvustega, kellega kunagi varem kokku puutunud ei ole ja sain jälle uusi sõpru ja tuttavaid, keda ühel päeval loodetavasti laiast maailmast uuesti üles otsida. Erilised inimesed teevad selliste reiside lõpud alati natuke kurvaks muidugi ka.

ENGLISH

First of all, I have to say that although not knowing who I'm going on this trip with made me a bit worried at first, I ended up travelling with the best company I could wish for. Our Estonian crew, that is me, Uku, Liis, Oliver and Karl, was like a crazy little family, taking everything as it came and thus always having fun. Besides that, we spent our time at a project among 140 awesome people from all over Europe. Special thanks to the Lithuanian and Spanish team for all the fun we had. And of course Azerbaijan. :)

I guess my story and pictures actually go more around Moldova in general, than the project. We were totally lucky on every step we took. Much of that thanks to super nice locals. On our first day, we only found out where we'd spend the first night, when we were already in Vienna airport. Uku had met a Moldavian guy Vitalie in a previous project and he had found a really cool apartment for us right in the middle of Chisinau for a really small price. Speaking of accommodation, when in Chisinau, never go for a hotel. Just find someone local to find an apartment for you. It's cheaper, the rooms don't look like they did 20 years ago and it doesn't stink. 

When we got to Chisinau airport, we discovered that another Uku's friend Alina was already waiting for us right there. Alina showed us around in Chisinau and took us to a Karaoke bar on our first night. I have to say, that was quite a culture shock for me. :D The music, which was at least 10 times louder than in Estonian nightclubs, consisted mainly of Russian and Moldavian (I think?) hits. Every now and then, the DJ played a song we also knew, but after about 30 seconds, that was switched back to the usual stuff. The prices of drinks were about the same as in Estonia (although, everything else in Moldova was super cheap). Smoking was allowed indoors and as the bar was located in a basement, you can imagine, what the room was like. As for dress code, I felt like the most conservative girl ever, as I saw girls with the shortest skirts ever. The scariest part was definately the moment when a old, bald and very drunk man came to us and wanted me or Liis to dance with him. After like a 5th "no" from me, he started to scratch the table while staring right into my face..... 

Chisinau itself disappointed many people, but for me, everything was so interesting and different, that especially in the beginning, I just walked around taking pictures of everything. The streets in the centre of the city were always crowded and full of people selling stuff. The most uncommon thing was probably that there was all kinds of household stuff (washing powder, toothbrushes etc) for sale everywhere. And then there were beggars with scales everywhere, who let people weigh themselves for one leu. Every now and then, people asked us where we were from and when we said Estonia, smiles appeared to people's faces. So I think Moldavians still see us as relatives. At least there is one thing that was exactly like in Estonia. And it was the one thing I least expected - there was wifi almost everywhere! 

I think we also used all kinds of public transport in Moldova. The most common ones are these minibuses that take a fixed route, but stop everywhere you want. Then people would get on, sit in the back, send 3 lei (20 euro cents) to the driver and the driver would give a ticket in return. On a trolleybus, the ticket was 2 lei, which you could buy from the little lady walking back and forth in the crowded trolleybus with a big roll of tickets. For a taxi, you need a local first, unless you want to pay three times the fair price. Plus, you wouldn't want to miss the show when they fight over a 50-euro-cent price difference in russian. Oh and once you get in the car, no "check engine light" disturbs the driver. :D

What would a trip be without local food? Our favourite place in Chisinau was La Placinte, which we visited for four times at least and where we tried almost all the dishes. Mostly we just ordered a load of food, not really understanding the russian/romanian descriptions. On our first night, when we were at La Placinte with our two local friends and had just finished our yes-let's-order-everything meal, we found out that Moldavians never let you pay for the dinner (or in fact for anything). We really had a hard time fighting for our right to pay for something as well. :D Besides the food, there was ofcourse the Moldavian wine, which we ended up drinking every day, i think. We also went to Cricova, which is the worlds biggest underground wine cellar. As Karl and Liis are both on a mission of trying all kinds of different beer, we also tried some Moldavian ones, although the locals didn't think much of it. 

Our daytrip to Transnistria probably needs a special chapter. Halfway through the project, we were supposed to have a day in Chisinau. But as we had already seen the city, we told the bus driver to drop us off somewhere near the bus station and went our own way. As everyone who we had talked to about Transnistria had a different version about whether and how to get there, we had to count on our luck once again. When we finally found the right platform, some guy tried make us pay 180 lei more for the tickets to Tiraspol. Fortunately we found a nice lady who helped us with the tickets as well as with filling the documents and talking with the border control guys. While she did all that for us (which we were super thankful for), we stood there like idiots and the other locals on the bus just laughed at us. Especially when we wanted to get off in the first stop after the border and the lady had to tell us to sit down, cause Tiraspol was not even near yet. :D For all safety reasons, we had left our cameras at home. When we finally got to Tiraspol, we got ourselves some local money and started wandering around. We had read about a place where you could get a three-course meal. The reality was that everything you paid for, was put in a microwave oven and given to you on a plastic plate. Close enough. :D Our next stop was Tiraspol university, which looked exactly like in the Soviet times, except for the computers, which we saw peeking in from office doors. These looked only just about 10 or 15 years old. After another 10-minute walk, we found ourselves by the Kvint alcohol factory. From the store there, we got all sorts of alcohol for souvenirs for totally cheap prices once again (for example, one bottle of vodka for about 1 euro). That was pretty much it and we took a minibus to the bus/train station where we once again had no idea, what to do, but managed to get back just Chisinau almost on time. :D

As much of an adventure was the day before our last day in Moldova as well. We decided to leave Vodul lui Voda, where our project took place, a day early. Initial plan was to go to Odessa, but as we didn't find a trustworthy place to store our luggage and weren't sure whether we could get back on time for our flights, we let go of that plan. Next, we were thinking about going to Romania. Three people Uku asked, reccommended a town near the border. The only problem was, that none of them knew how far it was and none of them had ever been there either. So we just went to La Placinte again. :D After that we started to look for a place to stay. The apartment, where we stayed on our first night, was already booked, so we thought we'd go to a hotel. But as I already said, the hotels are expensive and stink so we tried our luck in AIESEC Chisinau office, which was pretty random, but worked out quite well for us. A girl named Michaela found another apartment for us, which was even prettier than the first one and we were once again saved. :D


To sum everything up, I think the time in Moldova and the project we were there for taught me a lot. I met an awful lot of awesome people. 10 days were clearly not enough to get to know all of them, but nevertheless I interacted with people from nations I had never before met and got a lot of new friends to hopefully visit or just meet again one day. Special people make it hard to come back home without at least some sadness. 

20140330_171348
IMG_5247_1 v2ike
IMG_5252_1 v2ike
IMG_5251 v2ikeIMG_5377_1 v2ike
IMG_5259_2 v2ike
IMG_5266_2 v2ike
IMG_5322_1 v2ike
IMG_5324_1 v2ike
IMG_5328_1 v2ikeIMG_5326_1 v2ike
IMG_5330_1 v2ike
IMG_5338_1 v2ike
IMG_5331_1 v2ikeIMG_5397_1 v2ike
IMG_5344_1 v2ike
IMG_5346_1 v2ike
IMG_5350_1 v2ike
IMG_5351_1 v2ike
IMG_5647_1 v2ike
IMG_5636_1 v2ikeIMG_5355_1 v2ike
IMG_5358_1 v2ike
IMG_5360_1 v2ike
IMG_5385_1 v2ike
IMG_5386_1 v2ike
IMG_5391_1 v2ike
IMG_5393_1 v2ike
IMG_5396_1 v2ike
IMG_5398_1 v2ikeIMG_5402_1 v2ike
IMG_5410_1 v2ike
IMG_5409_1 v2ikeIMG_5421_1 v2ike
IMG_5422_1 v2ike
IMG_5411_1 v2ike
IMG_5423_1 v2ike
IMG_5430_1 v2ike
IMG_5429_1 v2ike
IMG_5425_1 v2ikeIMG_5437_1 v2ike

IMG_5569 v2ikeIMG_5442_1 v2ike
IMG_5451_1 v2ike
IMG_5454_1 v2ike
IMG_5550_1 v2ike
IMG_5552_1 v2ike
IMG_5560_1 v2ike
IMG_5562_1 v2ikeIMG_5574_1 v2ike
IMG_5570_1 v2ike
IMG_5573_1 v2ike
IMG_5576_1 v2ike
IMG_5579_1 v2ike
20140322_164210
20140325_14333220140325_145723
20140325_145520
20140325_144838
20140325_145826
20140325_155453
20140325_160925
20140325_16133520140325_164647
20140325_161937
20140325_162411
20140325_164332
20140325_170824

Ma usun, et järgmise korrani, Moldova. Kunagi kindlasti.

2 comments:

  1. Nii 2ge postitus! Nii h2sti kirjutatud :D

    ReplyDelete
  2. Lugesin huviga, lahe! Kahjuks jäi ainult selgusetuks, mis projektiga te seal Moldovas tegelesite!?

    ReplyDelete