Monday, July 15, 2013

Scotland

"Ma lähen REISILE!!!" olid minu esimesed sõnad kui ma lennujaama minekuks 6.30 luugid lahti lõin ja püsti hüppasin. Poleks arvanud, et minust hommikuinimene saada võiks, aga reisielevus tegi oma töö ja mul polnud vist ühelgi hommikul ärkamisega mingeid raskusi. :D

Igatahes, meie reis algas tegelikult hoopis Inglismaaga, sest Tallinnast lendasime kõigepealt Manchesteri. Seal tulid meile Zach koos oma isaga vastu, sest viimane neist ei saanud jätta kasutamata võimalust "kurikuulsa Piretiga lõpuks isiklikult kohtuda". :D Linn oli päris kreisi, nii et kesklinna jõudmine võttis meil päris pikalt aega. Käisime kolmekesi pitsat söömas samal ajal kui kõrvalmaja leekides põles ja tuletõrjujad seda kustutada üritasid samal ajal kui kari inimesi telefonidega filmis/pildistas. Ilm oli muidugi Inglismaale kohane, seega õues ringi vaadata me ei saanud ja liikusime hoopis kohvi jooma ja esimesi kaarte saatma mingisse kaubanduskeskusesse enne bussijaama liikumist. Seal kohtasime uuesti ühte eesti kutti, keda juba lennujaamas nägime ja rääkisime veits juttu temaga. Meie buss jäi umbes tunnikese hiljaks, mis ka korraks segadust tekitas, kuigi bussijaama onu käitus nagu see oleks kõige enesestmõistetavam asi, naeris ja soovitas oma eriti šotiliku aksendiga mul rahuneda. :D Õhtuks saime siiski Glasgowsse, kus Linda ja Valentin meile vastu tulid ja koju jalutades esimesi kohti tutvustasid.

Linnaga tutvumist alustasime järgmisel hommikul Glasgow Green'ist ja People's Palace'ist. Täpne järjekord mul enam meeles ei ole, aga iga päev sai ikka pikki kilomeetreid (või peaksin ma ütlema miile?) maha tammutud erinevate kohtade vahet. Käisime Gallery of Modern Art'is, mis oli küllaltki mõttetu nagu hüpermoodne kunst vahel olema kipub. :D Tõenäoliselt kõige suurem ja rahvarohkem pubi, kus ma kunagi söönud olen, oli The Counting House ehk endine panga hoone. 
Kõige suurema mulje jättis meile selles linnas University of Glasgow, mis nägu välja nagu Sigatüügas, haha. :D Kiikasime muuseumi ja jooksime niisama sisehoovis ringi ja vahtisime suu ammuli ringi. Sealsamas kõrval käisime veel ka Kelvingrove'i muuseumis/galeriis päid ja elukaid ja Salvador Dali maali vaatamas. Ja muidugi kui olime kodust võimalikult kaugele trippinud, näitas Šoti ilm end taaskord parimast küljest ja saatis mingi vihma-tuule tormi meile kaela, nii et saime ka õige briti taksoga sõita esimest ja viimast korda selle reisi jooksul. 
Üks ägedamaid kohti, mis ka Linda jaoks veel avastamata oli, oli Euroopa aasta muuseum ehk Riverside Museum, mis kujutas endast hiiglaslikku transpordimuuseumi vanade ja uuemate autode, trammide, laevamudelite, jalgrataste ja muu sellise kraamiga. Isegi üks elusuuruses vanaaegne tänav oli üles ehitatud, nii et majadesse sai sisse ka astuda. Sealt tagasi kesklinna seigeldes käisime veel Mitchell Library'st ka läbi. Mingi päev jalutasime veel neljakesi kõik Linda ülikooli linnakus ja sealt edasi mäe otsas vanas surnuaias, kust oli linnale hästi ilus vaade. Teine päev käisime Maisiga veel samas kandis Glasgow Cathedral'i uudistamas, mis mulle mingil põhjusel eriti muljet ei avaldanud. 
Ühe korra sõitsime ka Glasgow eriti mõttetu metrooga, mis kujutab endast ainult ühte väikest ringi ja on eriti pisike ja mürane ja logisev. :D Igatahes käisime me sellega West End'is botaanikaaias ja niisama sealset elu avastamas, kuna sealne õhkkond on hoopis midagi muud võrreldes kesklinnaga. Pigem nagu mõni väiksem linn. Käisime igasugustes väikestes charity shop'ides, vintage- ja muusikapoodides. Kui meil on sellised kohad 90% ulatuses nõukaaja kraami täis, siis seal oli pilt hoopis vägevam. 
Ühena viimastest külastasime veel ka Pollok House'i, kuhu jõudmine linnaliinibussiga oli paras seiklus. Esiteks otsisime me tükk aega õiget peatust. Siis jamasime, et võileibu kusagilt kaasa saada, sularaha tekitada, see müntideks vahetada ja lõpuks avastada, et bussi peale saamiseks tuleb sellele peatuses lehvitada, et ta üldse seisma jääks. Siis magasime veel oma peatuse maha ja pidime natuke tagasi kõmpima enne kui õige koha üles leidsime. :D Koht oli muidugi ilus ja seda ümbritsev park ka, mis oli pühapäeval ilusat ilma nautima tulnud peresid täis. Me olime vist natuke liiga väsinud ja mina liiga nohune, et maksimumi võtta sellest kohast. Tagasisõites sattusime mingi veteranide paraadi peale, nii et saime tükk aega ummikus seisvas bussis haududa, sest seal maal ei osata liiklust vist eriti korraldada, nii et paraad marssis lihtsalt keset tänavaid ja mingit korraldust nagu ei olnudki. Peale selle oli igapäevaselt ristmikel kogu aeg olukord, kus kõigil oli punane tuli ees ja tee lihtsalt tühi. Ma ei tea. :D
Ja nagu mu teaser-videost juba aimata võis, siis sisaldas peaagu iga päev ka auringi Buchannan street'il, kuhu ilusa ilmaga tahaks elama jäädagi. Iga nurga peal mängis keegi muusikat või tegi mingit muud pulli, mistõttu võttis selle alla kilomeetrise (ma pole päris kindel tegelt) lõigu läbimine alati pikalt aega. :D Meie miljon Starbucks'i külastust lõppesid sellega, et kui ma taaskord müüjale oma nime spell'ima hakkasin jooksis ta esimese tähe peale minema ja ma sain topsiku kirjaga "Pee" ehk pissi. -.- :D

Kaks korda käisime ka Glasgowst väljas. Esimene reis oli St Andrews'isse, kus Linda teatas, et ta pole nii ammu merd näinud (mis tähendas umbes 3-4 kuud, kui ta viimati vanematega sealsamas käis), mille peale Kesk-Euroopast pärit Valentin lihtsalt naeris. :D Mina nägin Šotimaal esimest korda elus tõusu ja mõõna. Sellel ajal kui meie St Andrews'is olime, oli vesi madal ja jahid külili muda peal. Jalutasime päris pikalt mere ääres ja lossivaremete vahel. Hästi ilus väike linn oli tegelikult. Nägime kohvikut, kus William ja Kate kohtusid ja sealset ülikooli ka, kus nad õppisid. 
Teiseks käisime Maisiga kahekesi day-trip'il Edinburghi. Terve tee minnes sadas ja oli muidu rõve ilm, mis võttis igasuguse tahtmise linnapeale minekuks ära. Õnneks oli karma meie poolel ja seni kuni buss linna sisenedes ummikutes seikles läks ilm ilusaks ja püsis sellisena terve päeva. Jalutasime Royal Mile'il, mis oma turistide ja suveniiripoodide rohkusega meenutas kohati natuke Tallinna vanalinna. Igal juhul hoopis midagi muud kui Glasgow. Nagu üks kingapoe müüja Glasgows meile rääkis, siis Edinburgh on rohkem koos ja Glasgow pigem laialivalguv linn. Eriti hästi oli sellest aru saada, kui linna servas mäkke ronida otsustasime. Päris Arthur's Seat tundus liiga karm katsumus, seega võtsime suuna kõige lähema mäe otsa, mille päris tippu me ka ei jõudnud, kuna tuul läks megatugevaks. Vaade oli sellegipoolest üliäge - Edinburghi loss kõige kõrgemal, linn selle ümber ja meri natuke eemal. Sealsamas kõrval asusid ka Holyrood Palace ja Šoti parlamendi hoone. Viimane nägi arhitektuuriliselt päris kohutav välja, aga pole hullu. Teel sinnakanti avastasime järjekordselt ühe eriti ägeda muusikapoe ning tagasiteel käisime ühes pisikeses pubis söömas, kus ettekandja jäi uskuma, et me oleme kaksikud. :D Lossi juures käisime ka, aga kuna piletijärjekord oli kenasti mitme tunni pikkune, siis sisseminemise asemel uudistasime ümber lossi ja käisime hoopis The real Mary King's Close'i tuuril. Seal kahjuks pilti teha ei tohtinud, aga oli täiega käiku väärt. Tegemist oli maa-aluste tänavate ja majadega, mis kunagi olid maa peal, aga nüüdseks uute ehitiste alla jäänud. Ühes kohas sattusin nii hoogu, et kummardasin auku näha üritades näoga vastu klaasi, mille peale üks meiega koos tuuril olnud vana tädike tükk aega itsitas. :D Peale jalutuskäiku ümber lossi, mille käigus saime jälle kinnitust, et Šotimaal toimuvad kogu aeg üliägedad üritused igal pool, ronisime veel Sir Walter Scott'i 60-meetri kõrguse monumendi otsa. Trepi käigud muutusid üles poole minnes üha kitsamaks, mis oli päris jube, aga jällegi vaadet väärt. Edinburg on minu arust nii nii ilus linn, täitsa lõpp. 

Arvestades, kui palju me tegime-nägime, siis see on päris lühike kokkuvõte kogu reisist. Edinburgh'i järgsel hommikul tundsin ma ka peale nädalaajast ringirändamist esimest korda, et väike väsimus on peale tulnud. Asjale aitas kaasa ka peaaegu kogu aeg kuni viimaste päevadeni sadanud vihm, mis mulle meganohu tekitas. Esimest korda elus olin reisil nii, et koju tagasi jõudes oli ilm parem. :D Samas sellist reisi pole mul veel olnud, kus kojujõudes inimesed sõbralikumad oleksid, kahjuks. Šotlased ei tee mõttetutest asjadest probleemi, mis minu arust eriti väljendus politseinikes, kes ise ka punase tulega (nagu kõik) üle tee jalutasid, kui autosid tõesti ei olnud. Edinburgis kui maisiga kahel pool teed olime ja ma temast pilti tegema hakkasin sõitsid kaks politseinikku meie vahele oma bussija ja jäid seisma. Mul käis juba mõte peast läbi, kuidas ma ütlen lihtsalt, et ma olen loll turist ja ei tea, mis ma valesti tegin, kuni ma aru sain, et tegemist oli lihtsalt trollimisega. Politseinikud tšillisid oma bussiga meie vahel ja lihtsalt naersid ja ei lasknud mul pilti teha. :D

IMG_1063_1 v2ikeIMG_1089_1 v2ike
IMG_1146_1 v2ike
IMG_1148_1 v2ike
IMG_1153_1 v2ike
IMG_1164_1 v2ike
IMG_1165_1 v2ike
IMG_1232_1 v2ike
IMG_1151_1 v2ikeIMG_1278_1 v2ike
IMG_1284_1 v2ike
IMG_1289_1 v2ike
IMG_1306_1 v2ike
IMG_1308_1 v2ike
IMG_1345_1 v2ike
IMG_1375_1 v2ikeIMG_1381_1 v2ike
IMG_1424_1 v2ike
IMG_1397_1 v2ikeIMG_1436_1 v2ike
IMG_1481_1 v2ike
IMG_1497_1 v2ike
IMG_1506_1 v2ike
IMG_1624_1 v2ikeIMG_1632_1 v2ike
IMG_1642_1 v2ike
IMG_1055_1 v2ike

Tagasitulek koju võttis meil umbestäpselt 24 tundi aega. Öösel sõitisime bussiga tagasi Manchesteri. Jalutasime varahommikuses linnas ja otsisime, kuidas lennujaama saada. Kuna ma bussisõidu ajal pool aega olin üleval, siis magasin linnaliinibussis umbes veerand tundi ilma kuhugi toetamata ja lennujaamas ka 25-minutit. See tegi minust korraliku zombie, nii et lennukisse minnes läks mul tükk aega, et turvanaisele välja mõelda, kui vana ma olen. Turvakontrollis läks mul nagu alati. See tähendab, kõik oli valesti ja pidin tükk aega passima seal enne kui tulema lasti. Lennukisse minnes ei olnud mul seljas ei rohkem ega vähem kui kaks maikat, triiksärk, kampsun, pintsak ja jope. Peab armastama odavlennufirmasid. :D

Ma loodan, et ma midagi ära ei unustanud. Kuna keegi peale tuleviku Pireti nagunii seda teksti väga lugeda ei viitsi, siis kirjutan ma siia, et aitäh kõigile, kes meid aitasid selle 10 päeva jooksul ja eriti Linnule ja Valentin'le. Tsaukiiii!

No comments:

Post a Comment